Söödanõu 15L

Kirjeldus

15-liitrine söödanõu

Stüroks on soe, kerge ja tihe materjal, mis sobib suurepäraselt söödanõu valmistamiseks. Mesilased saavad läbi söödanõu põhjas olevate pilude minna läbipaistva pleksiklaasi alla, kust nad pääsevad ligi suhkrulahusele. Kuna Mesimestari söödanõud on kvaliteetsed ja väga tihedast materjalist, siis pole vajadust neid seestpoolt värviga katta.

15-liitrine söödanõu sobib suurepäraselt standardse 10-raamilise korpuse peale. Mesilaste sattumist söödalahuse sisse takistab läbipaistvast pleksiklaasist vahesein. Enne kasutamist tuleb veenduda, et vaheseina mõlemalt poolelt on eemaldatud kaitsekiled, vahesein on tugevalt oma pesasse kinnitatud ning mesilased ei pääse põhja ja klaasi vahele jäävast pilust sööda sisse pugema, mis võib põhjustada nende hukkumist või takistada söödalahuse lisamist mesilaste poolt asustatud söödanõusse. On juhuseid, et mesilased teevad söödanõusse kärjed, kui pleksiklaasist vaheseinad on mesiniku poolt rohkem kui paariks päevaks mingil põhjusel eemaldatud, kuid söödanõud peale jäänud.

Avade poolses küljes on pleksiklaasi all väikesed “astmed”, mis aitavad mesilastel edasi-tagasi ronida. Söödanõul on märgised 5 ja 10 liitri jaoks, et oleks vajadusel lihtsam doseerida suhkrulahust ka väiksemate koguste kaupa. Söödanõu põhi on söötmisala poole kergelt kaldus, mis aitab mesilastel sööta kätte saada ka juhul, kui taru ei ole täpselt loodis. Söödanõu paigaldamisel tuleks siiski pöörata tähelepanu sellele, et kalle jääks õigesse suunda. Vastasel korral ei saa mesilased kogu lahust kätte ning see võib pikemalt seisma jäädes rikneda.

Tuletame ühtlasi meelde, et kui valmistate suhkrulahuse ise, siis talvesööda valmistamiseks tuleb võtta 3 osa suhkrut 2 osa kuuma vee kohta (3 kg suhkrule lisada 2 liitrit vett). Kui võtate näiteks 15 kilo suhkrut, tuleb sellele lisada 10 liitrit vett ning saate ligikaudu 21 liitrit suhkrulahust. Lahust ei tohi pliidil keeta! Piisab kuumaveeboilerist pärit veest. Lahuse keetmisel muutub lahus siirupiks, mis on mesilastele raskesti omastatav ning võib põhjustada pere hukkumist. Lahuse segamiseks kuni 50 perele sobib elektritrelli otsa paigaldatud seguvispel (saadaval ehituspoodides), kuid sobivad ka erinevad tööstuslikud lahendused. Talvesööda andmist alustatakse hiljemalt 15.-20. augusti paiku ning talvesöötmine võiks olla lõpetatud hiljemalt septembri keskpaigaks (“rusikareegel”  20. augustist 10. septembrini). Tavaliselt mesilased septembri teises pooles enam sööta vastu ei võta ega suuda seda enne talve korralikult kaanetada. Talvesööda ümbertöötlemise peavad jõudma ära teha need lennumesilased, kes ei jää tarusse talvituma. Liiga hiline söötmine võib põhjustada talvist kõhulahtisust ja perede hukkumist. Ühe tugeva pere kohta tuleb arvestada 20-24 kg puhast suhkrut. Olenevalt taru suurusest, mesilastõust (-rassist) ja tarusse mesiniku poolt jäetud mee kogusest võib vajamineva suhkru kogus varieeruda. Meie jätame oma mesilastele alati pisut mett talveks sisse ning tootmisperede talvitumine on olnud seni väga hea.

Söödanõu sobib kasutamiseks Farrar ja Langstroth mõõdus korpustega.

Kasutame neid söödanõusid ka oma mesilas!